Persepüksid

"Läksid pulgad - mingu ka trumm!" teatas Inno hõisates ja tahtis persepükse jalast võtta (kahest särgile kinnitatud sildist, mis kuulutasid tema vabaduse viimaseid päevi, oli ta äsja mingil veidral kombel lahti saanud).

"Trumm" jäi ikkagi alles.

Nii hea kui sul on ikka sõbrad, kes sinu järgi vaatavad.


*irooniline naer*





Persepüksid oma parimatest parimas konditsioonis: lausa pakatav-nakatav nooruslik elujõud, alati tulevikku suunatud kannikad ning unustamatu kautšuki lõhn. Kes ei oleks kasutanud võimalust lasta ennast selliste toredate persepükste seltskonnas fotole jäädvustada. Igaveseks.

Kõik oli veel ees...

better lives have been lived in the margins, locked in the prisons and lost on the gallows than have ever been enshrined in palaces

Alustuseks ja prooviks siis ...

Need, kellel jõudu on, proovida võiks ka
kaitsetuid ja jõuetuid aidata.
Miks muidu muskleid treenida
ja lihtsalt jõudu raisata?

Kas intelligentsus tähendab, et
me käitumine võiks olla mõrvarlik
lahingus, maanteel, tänaval ja poes?

Ma usun, et Auschwitz pole olnud empaatiavõimeliste inimeste hulgas kunagi eriti moes ...

Kuid (kahjuks) seda nad ei mõista ja aru ka ei saa,
et neetud koonduslaagrid ikka eksisteerivad
ja laip laiba järel kellegi verised käed
surnud loomi meie toidulauale serveerivad.

Piinatud elu. Mõnitatud surm.
Kas olla inimene, tähendab olla julm?

Kuid kas sa üldse näed, kellele kuuluvad need verised käed?
Kui nõudlus pakkumist ei tingiks, kas siis äkki oleks olemata need lihamäed?
Niisiis - kellele kuuluvad need soojast verest nõretavad käed?